Säilitatud taimi ja kunsttaimi peetakse tihti ekslikult sarnaseks või isegi samaks lahendusteks, sest mõlemad lubavad sama asja: rohelust ilma hoolduseta.. Tegelikult on nende kahe vahe oluliselt suurem kui esmapilgul paistab ning see erinevus mõjutab nii ruumi tunnetust kui ka seda, kuidas taimed ajas vananevad.
Teeme selle esimese asjana selgeks – plastiktaim on algusest lõpuni tehislik objekt. Ta on loodud matkima loodust, kuid ei ole kunagi olnud selle osa. Säilitatud taim seevastu alustab oma elu päris taimena. Ta kasvab, areneb ja alles seejärel läbib protsessi, mille käigus ta nö säilitatakse või pannakse uinuma. Ehk siis see uinutamise protsess peatab taime loomuliku elutsükli, kuid säilitab tema kuju, värvi ja pehmuse. Just see päritolu määrabki ära, miks säilitatud taim ei näe lihtsalt välja nagu taim, vaid mõjub ruumis loomulikult ja usutavalt.
Võib vist kindlalt väita, et suurim vahe nende kahe vahel avaldub kõige selgemalt just tunnetuses. Plastiktaimed on sageli liiga täiuslikud — värv on ühtlane, vorm jäik ja pind kergelt läikiv. Säilitatud taimed säilitavad aga oma loomuliku ebakorrapärasuse. Lehed ei ole identsed, toonid varieeruvad ja pind on pehme ning matt. Need väikesed detailid teevad suure vahe, isegi siis, kui vaataja ei oska seda kohe sõnadesse panna. Ruum tundub rahulikum, tasakaalukam ja vähem „kujundatud“.
Ka aeg kohtleb neid kahte lahendust erinevalt. Plastiktaimed koguvad tolmu, kaotavad värvi ja muutuvad aja jooksul selgelt kunstlikuks. Säilitatud taimed vananevad aeglasemalt ja väärikamalt. Aja möödudes võivad toonid veidi muutuda või pind kuivemaks minna, kuid üldmulje jääb loomulikuks. Need ei muutu selliseks luitunud “nässakaks”, vaid jäävad osaks interjöörist ja olenemata aastast, välimus on ikka neil sama autentne.
Mis on tänapäeval veel oluline, on ka keskkonnamõju. Plastiktaimed on valmistatud sünteetilistest materjalidest, mille lagunemine looduses on väga pikk protsess, kuid nagu aeg on näidanud, siis kunsttaimede kasutusiga interjööris kipub sageli olema lühike. Säilitatud taimed põhinevad looduslikul materjalil ning nende pikaealisus tähendab, et neid ei vahetata välja iga paari aasta tagant. Kuigi säilitamisprotsess ise nõuab ressursse, on tervikuna tegu teadlikuma ja kestlikuma valikuga ja kui taime kasutusaeg ongi läbi, siis võid need muretult utiliseerida nii nagu iga teist biojäädet.
Kokkuvõttes ei ole küsimus tegelikult selles, kumb taim on „odavam“ või „lihtsam“. Küsimus on selles, millist tunnet ruumis soovitakse. Plastiktaim on imitatsioon – sarnane, kuid mitte päris see. See miski, mis täidab tühja koha. Säilitatud taim on päris taim, mis toob ruumi looduse kohalolu ka siis, kui näiteks elus taim nendes tingimustes hakkama ei saaks.